Antslas tagasi.

Te olete ilusasti oodanud, et ma endast lõpuks märku annaks, sain eile nii palju kirju jälle, et kõik saab korda jne. Aga jah, ma olen hetkel Antslas tagasi ja praegu on kõik okei. Rääkisime laste isaga rahulikult oma asjad läbi ja mõtlesime kõige paremate variantide peale, et kuidas nüüd edasi saama hakkab. Hetkel jäävad lapsed Antslasse kuni kooli lõpuni, ma tahan, et Liisu ikkagi ilusti selle kooliaasta ära lõpetaks, ma ise lähen seniks Sauele ja hakkan usinasti tööd ja uut kodu meile otsima, et kui kool läbi ja lapsed minu juurde tulevad on neil kohe koht olemas. Ma usun, et see on hetkel meile ja lastele kõige parem. Ja siis saavad lapsed ka mõnda aega issiga aega veeta, sest ega me ei tea ju millal nad peale kooli lõppu nüüd üksteist näevad. Või noh, tegelt teame, Reio võtab nad puhkuse ajal aga ta ei tea millal ta puhkus veel täpselt on.

Palju on uuritud ka seda, et mis Ene-Liisist saab ja on nagu muret tuntud selle pärast. Mis ikka saama peaks, Reio on ju Liisut kasvatanud ajast kui ta ei osanud veel oma nimegi öelda, issiks jääb ta talle alati, ega see kuskile ära ei kao. Eks laps peab lõpuks ise otsustama kas ja kui palju ta temaga aega veeta tahab, keegi teine seda tema eest teha ei saa. Hetkel on lihtsalt põhiline see, et me suudaksime Reioga suhelda võimalikult normaalselt, mina temaga ja tema minuga, omavaheline suhtlus peab meil olema tugevam kui kunagi varem. Ma ei ütle, et mul enam valus pole või, et ma olen kõigest juba üle saanud, sest ma pole aga lapsed on hetkel põhilised ja nende pärast olen ma valmis olema viisakas ja rahulik.

Lihtsalt tuleb kogu selle asja juures jääda ise võimalikult rahulikuks ja positiivseks, ilmselgelt olin ma vahepeal väga emotsionaalne ja mõtlesin ainult kõige halva peale, tegelikuses pole mul Reio kui inimese vastu mitte midagi, kõik me teeme vigu ja see on normaalne. Ja tõsi on ka see, et ma tõesti lasin end käest, nagu ikka väga korralikult ja see on tegelikult probleem, ega kedagi peale iseenda mul selles ju süüdistada pole. Ja Antslasse kolides mu depressioon ka veits süvenes, mul ei olnud ja pole siiamaani siin ju mitte kedagi kellega otseselt rääkida oleks olnud, samamoodi ma ei käinud kuskil ega tahtnud midagi teha, ma tundsin end ise väärtusetuna. Raske oli tegelikult. Aga ega ma seda tegelikult ju ise ka välja ei näidanud, et mul raske on või, et mul oleks vaja kedagi kellega rääkida.

Aga nüüd saab minna ainult paremaks, ma kavatsen leida endas uuesti selle rõõmsa ja päikselise inimese kes ma olin kunagi, ma tulen sellest mustast august välja ja kõik saab korda ja läheb paremaks kui üldse kunagi olnud on. Mul on 2 väikest präänikut kes mind selles aitavad ja kelle pärast ma olen valmis minema läbi tule ja vee.

Ja ma siin ilusti eile veel mõtlesin, et äkki teeks mõned pildistamised Antslas veel enne kui ära lähen, äkki keegi oleks soovinud tulla aga no selliste ilmadega nagu täna ei saa küll midagi teha. Aga okei, ma tänaseks lõpetan ja tõesti mega suured aitähid teile kõigile kes te olete mind toetanud ja häid mõtteid minu poole teele saatnud, see tähendab mu jaoks nagu niii palju. ❤