Juuni kokkuvõte.

No tere Armsad! Pole kaua jälle lobisenud teiega siin aga ma loodan, et pole hullu.

Mul tegelt on uudiseid ka, nimelt vahetan ma töökohta. Mitte sellepärast, et Grossis nii halb oleks, pigem on põhjus selles, et sain lihtsalt parema positsiooniga pakkumise ja ilmselgelt ei saa ma seda võimalust kasutamata jätta. Töötama hakkan ma siis meie uues Rimis vanemteenindajana, see saab kindlasti väga põnev olema, ma ei jõua ära oodata seda. Tegelt ma polnud alguses üldse kindel, et ma selle pakkumise vastu võtan aga peale vestlusel käimist sain ma aru, et kui sellised pakkumised tulevad siis peab kohe härjal sarvist haarama. Samas on mul kohati raske ikkagi Grossist ära tulla, mind võeti seal nii kiiresti omaks ja tegelt see oli täitsa okei töö. Aga ma tean, et tegin enda ja laste jaoks kõige parema ja mõistlikuma otsuse.

Kindlasti huvitab teid ka uue kodu otsingud? Ma ütlen ausalt, et selles osas pole hetkel miski muutunud. Elan ikka hetkel ema juures aga loodetavasti see lähiajal ikkagi muutub. Hetkel on siin täitsa hea olla, rahvast on palju ja me elame kohvrite ja kastide otsas aga vähemalt ma tean, et mul on keegi kõrval kes aitab kui tunnen, et ise enam hakkama ei saa. Lastel läheb ka täiega hästi siin, nad on nii rahul tegelt. Nad saavad omavahel päris hästi läbi, välja arvatud siis kui tuduaeg tuleb, siis kaklevad ja vaidlevad ja kaebavad. Okei, siis nad ka hästi läbi ei saa kui issiga videokõne teevad. Aga Christoferi kõne on märgatavalt paremaks muutunud, ta on julgem ja tahab ise uusi sõnu ja laused kasutada. Nad olid näiteks nädalavahetusel emaga maal kaasas, Chris tuli koju tagasi ja ütles, et “Atsi isa on vana.” Nii väike asi aga samas ka nii suur nagu, vaikselt saame hakata juba maailma asjadest rääkima.

Mis siis veel põnevat juhtunud on? Ilmselt on üks põnevamaid asju see, et ma olen veidike suhtes. Tegelt ma sellel teemal väga pikalt peatuda ei taha aga ma olen väga rahul ja õnnelik. Ma ausalt ei oodanud ega tahtnud nii kiiresti suhtesse minna aga eks elul on omad plaanid. Hetkel võtame me ikkagi suhteliselt rahulikult, veedame koos toredasti aega ja vaatame kuhu me omadega jõuame. Jah, ta on lastega kohtunud ja lapsed võtsid ta täiega kiiresti omaks. Alati kui lapsed teavad, et ta külla tuleb siis nad terve päeva räägivad temast ja ootavad teda. Kui ta lastele meeldinud poleks siis ilmselt me praegu koos poleks, õnneks ta meeldis lastele ja põnnid vist meeldivad talle ka, vähemalt ta pole vastupidist väitnud. Aga jah, ma ei tea kas ma üldse midagi sellist kellegagi tundnud oleks nagu temaga, täpselt selline tunne nagu me teaks üksteist aastaid. Ma tunnen end nii vabana ta kõrval, enamus ajast näen ma välja nagu kodutu, juuksed sassis ja meiki pole ja riided on ka mingid suvalised seljas ja nii veider on mõelda aga ta ikka tahab minuga koos olla. Ta vist mingi 2-3 korda mind ainult normaalsena näinud. 😅 Ainuke asi mille kallal ma veits vinguda tahan on see, et ta ei saa aru sellest, et ta ei tohi mulle üllatusi teha. Tohib tegelt aga hoiatagu ette mind palun. Ma ei oska kõige paremini mingeid kingitusi vastu võtta ja ta teab seda. Ühesõnaga jah, palun ära tee mulle rohkem kingitusi või kui teedki siis hoiata mind natuke ette. 😅

Et siis selline mu juuni kokkuvõte oligi, samas pole nagu midagi juhtunud aga samas nii palju. Mind paneb imestama kui palju tegelt viimase 2 kuu jooksul juhtunud on, ei jõua ära oodata mida juuli veel toob.

Kas see on mai kokkuvõte või lihtsalt sheerin oma mõtteid?

No tere teile!

Nagu traditsiooniks juba saanud siis ma alustan seda postitust sellega, et ma pole jälle nii kaua siia midagi kirjutanud, ma usun, et seekord on see isegi arusaadav miks ma väga aktiivne blogis pole olnud. Aga see selleks, tahtsin tegelikult rääkida, et kuidas mul siis ka läinud on ja mis selle viimase kuuga mu elus muutunud on. Alustaks kohe algusest?

Eile sai täpselt kuu aega täis sellest kui minust sai vaba inimene, ma olin ausalt öeldes üllatunud, et see minus erilisi emotsioone ei tekitanud, ma ei tea kas ma olin väsinud või mul oligi sügavalt ükskõik sellest, teine variant on muidugi see, et ma olen vanem ja targem ja ei viitsi enam mõelda asjadele mis tähtsust ei oma. Aga tegelikult on hästi kõik, ma olen ise õnnelik, väsinud, kuid õnnelik. See tööga harjumine võtab ikka meeletult kaua aega, eriti kui pole juba aastaid tööd teinud. Peale tööpäeva ma lihtsalt valutan igaltpoolt, eks see on lihtsalt aja küsimus, et millal ma juba harjunud olen ja ei valuta enam. Töö on täitsa okei ja töökaaslased samamoodi toredad ja mind hästi vastu võtnud.

Kui rääkida lastest siis nende pärast muretsen ma ikka päris palju, mitte sellepärast, et ma arvan, et Reio nendega praegu hakkama ei saaks vaid sellepärast, et mind pole nendega. Ene-Liis kasutab seda olukorda praegu täiega ära, ülbitseb ja nõuab ja koolis ta ka väga kaasa teha ei taha. Eks ta teab, et praegu keegi ei taha väga riielda ka temaga, hea ju piire katsetada. Chrisil jällegi pidi väga hästi minema, käib ilusti igapäev lasteaias ja tal on seal hästi tore. Ma reaalselt ei jõua ära oodata seda kui nad lõpuks minu juures on, ainult mõned nädalad veel ja siis ma saan neid kallistada ja musitada. Niii julm igatsus on lihtsalt peal praegu, õhtuti eriti, siis tunnen end nii üksikuna, et tahaks nutta. Kui rääkida veel lastest siis mis te arvate millal oleks õige hetk lastele oma uut kallimat tutvustada? Mina isiklikult arvan, et see peaks juhtuma pigem hiljem kui varem, seda juba sellepärast, et lastel oleks aega uue olukorraga harjuda ja nendel poleks rohkem asju mis neid segadusse ajada võiks. Aga ma ei tea ka, äkki ma lihtsalt ise põen liiga palju selliste asjade pärast? Let me know.

Ja kui rääkida sellest, et mis saab siis kui kool läbi ja lapsed minu juures on. Ausalt öeldes me ei tea veel, elama hakkavad nad minuga, Reio võtab nad siis kui tal on vaba aega või siis käib neil minu juures külas, eks see nüüd lähiajal kindlasti selgub. Muidugi oleks parem kui lapsed saaksid isaga ka rohkem aega veeta aga aga see on natuke raskendatud, kellelgi poleks raha, et iga nv Antslast Tallinna sõita. Aga ma mõtlen positiivselt ja loodan, et lapsed kohtuvad isaga ikka tihendamini kui korra kuus. Samas tuleb vahepeal ikka neid negatiivsemaid tundeid ka sisse, äkki Reio mingi hetk mõtleb, et ta ei viitsi laste juurde tulla? Või, et ei suhtle nendega nii palju kui võiks? Ma päriselt tegelt ei arva, et see juhtub aga samas ma ei arvanud plika isa puhul seda ka. See nagu panebki tegelt muretsema, et ma tegelikult ju ei tea kuidas see kõik edasi minema hakkab. Aga, ma olen positiivne ja mõtlen sellele, et ma sain üksinda väga noores eas hakkama ühe lapsega (pere toetusega) ja ma saan kindlasti vanemana hakkama (pere toetusega) kahe lapsega. All is good.

Nüüd jääb ainult oodata ja vaadata, et kuidas kogu see olukord edasi saama hakkab, mõttetu on oma peas hakata erinevaid situatsioone lahkama, nagunii lähevad need asjad nii nagu minema peavad. Mina kavatsen end pühendada lastele ja proovin neile võimaldada võimalikult stabiilse ja õnneliku elu, et ka nendest kasvaksid kunagi õnnelikud ja toredad inimesed.

Sellega ma tänaseks siin lõpetan, pean hakkama vaikselt tööle liikuma ja peale tänast tööpäeva kavatsen ma kolm päeva jõudu koguda uueks töönädalaks.

Olge musid ja varsti jälle räägime. 😘

Antslas tagasi.

Te olete ilusasti oodanud, et ma endast lõpuks märku annaks, sain eile nii palju kirju jälle, et kõik saab korda jne. Aga jah, ma olen hetkel Antslas tagasi ja praegu on kõik okei. Rääkisime laste isaga rahulikult oma asjad läbi ja mõtlesime kõige paremate variantide peale, et kuidas nüüd edasi saama hakkab. Hetkel jäävad lapsed Antslasse kuni kooli lõpuni, ma tahan, et Liisu ikkagi ilusti selle kooliaasta ära lõpetaks, ma ise lähen seniks Sauele ja hakkan usinasti tööd ja uut kodu meile otsima, et kui kool läbi ja lapsed minu juurde tulevad on neil kohe koht olemas. Ma usun, et see on hetkel meile ja lastele kõige parem. Ja siis saavad lapsed ka mõnda aega issiga aega veeta, sest ega me ei tea ju millal nad peale kooli lõppu nüüd üksteist näevad. Või noh, tegelt teame, Reio võtab nad puhkuse ajal aga ta ei tea millal ta puhkus veel täpselt on.

Palju on uuritud ka seda, et mis Ene-Liisist saab ja on nagu muret tuntud selle pärast. Mis ikka saama peaks, Reio on ju Liisut kasvatanud ajast kui ta ei osanud veel oma nimegi öelda, issiks jääb ta talle alati, ega see kuskile ära ei kao. Eks laps peab lõpuks ise otsustama kas ja kui palju ta temaga aega veeta tahab, keegi teine seda tema eest teha ei saa. Hetkel on lihtsalt põhiline see, et me suudaksime Reioga suhelda võimalikult normaalselt, mina temaga ja tema minuga, omavaheline suhtlus peab meil olema tugevam kui kunagi varem. Ma ei ütle, et mul enam valus pole või, et ma olen kõigest juba üle saanud, sest ma pole aga lapsed on hetkel põhilised ja nende pärast olen ma valmis olema viisakas ja rahulik.

Lihtsalt tuleb kogu selle asja juures jääda ise võimalikult rahulikuks ja positiivseks, ilmselgelt olin ma vahepeal väga emotsionaalne ja mõtlesin ainult kõige halva peale, tegelikuses pole mul Reio kui inimese vastu mitte midagi, kõik me teeme vigu ja see on normaalne. Ja tõsi on ka see, et ma tõesti lasin end käest, nagu ikka väga korralikult ja see on tegelikult probleem, ega kedagi peale iseenda mul selles ju süüdistada pole. Ja Antslasse kolides mu depressioon ka veits süvenes, mul ei olnud ja pole siiamaani siin ju mitte kedagi kellega otseselt rääkida oleks olnud, samamoodi ma ei käinud kuskil ega tahtnud midagi teha, ma tundsin end ise väärtusetuna. Raske oli tegelikult. Aga ega ma seda tegelikult ju ise ka välja ei näidanud, et mul raske on või, et mul oleks vaja kedagi kellega rääkida.

Aga nüüd saab minna ainult paremaks, ma kavatsen leida endas uuesti selle rõõmsa ja päikselise inimese kes ma olin kunagi, ma tulen sellest mustast august välja ja kõik saab korda ja läheb paremaks kui üldse kunagi olnud on. Mul on 2 väikest präänikut kes mind selles aitavad ja kelle pärast ma olen valmis minema läbi tule ja vee.

Ja ma siin ilusti eile veel mõtlesin, et äkki teeks mõned pildistamised Antslas veel enne kui ära lähen, äkki keegi oleks soovinud tulla aga no selliste ilmadega nagu täna ei saa küll midagi teha. Aga okei, ma tänaseks lõpetan ja tõesti mega suured aitähid teile kõigile kes te olete mind toetanud ja häid mõtteid minu poole teele saatnud, see tähendab mu jaoks nagu niii palju. ❤

Loodetavasti viimane kord kui ma sellel teemal peatun.

Ma alustan seda postitust sellega, et ma olen lihtsalt niiii tänulik teile teie toetuse ja heade soovide eest! Nagu suured tänud teile kõigile kes te võtsite vaevaks mulle kirjutada ja mind lohutada ja mulle head nõu anda. Mul on peale seda laivi kuidagi palju kergem olla, ma tean, et ma saan hakkama ja mu tugivõrgustik on nii suur. Aitäh teile!

Ma vaatasin seda laivi järgi ja ma ropendasin meeletult palju, mul hakkas endal lausa piinlik, ma ei saa aru kuidas te suutsite seda vaadata. Ropendamine ropendamiseks ega seda ma kuskile ära kaotada enam ei saa, lihtsalt loodan, et ma enam endast nii välja ei lähe, et seda uuesti tegema peaksin. Aga tegelikult teeb see kõik meeletult haiget veel, ja ma usun, et veel väga pikalt. Ma ei tea kas ma suudan üldse kunagi kedagi enam niimoodi usaldada ja uskuda, ma loodan muidugi, et ma leian enda kõrvale kunagi sellise inimese kes peab lugu minust ja kõigest mis minuga kaasa tuleb. Aga ma kavatsen nüüd end kokku võtta ja pöörata oma elus uue lehekülje, juba laste pärast pean ma seda tegema. Ja ma tegin vist hästi suure vea ka, aga mulle endale tundub vähemalt, et see on lastele kokkuvõttes parem. Ühesõnaga, Ene-Liis teadis, et me Reioga enam koos ei ole, Chris ei teadnud. Ma siis mõtlesin, et ma vaikselt kuidagi proovin talle seletada, et emme ja issi ei ole enam koos. Hästi rahulikult rääkisin ja proovisin talle seda selgitada nii hästi kui ma oskasin. Ma ei öelnud Reio kohta ühtegi halba sõna, ütlesin, et me mõlemad armastame teda ikka väga palju ja see ei muutu kunagi, lihtsalt me ei saa enam koos elada. Ta alguses oli nagu rahulik aga siis ta hakkas täiega nutma, ma proovisin teda lohutada ja selgitada talle, et ta näeb ikka issit nii palju kui ta vaid soovib ja ega keegi kuskile ära ei kao. Ta ei rahunenud maha, helistasin siis Reiole ja sealt sain ma kohe sõimu osaliseks, et miks ma umbes pühapäevani ei oodanud, et oleksime võinud koos rääkida. No aga kumb variant on parem? Kas see kui lapsed saavad teada, et vanemad on lahus ja nende elu muutud täielikult päeva pealt või siis see, et nad teavad ette mis saama hakkab kui me koju jõuame? Ma ise arvan, et see teine variant. See ju tundub kahest võimalikust valikust kõige parem. Aga samas nagu kui ma nägin kui õnnetu ta sellepärast on siis see valik mis ma tegin tundus nagu niii halb. Praegu on positiivne olnud see, et Chris pole koju küsinud ega Reio kohta midagi uurinud, Reio nüüd telefonis muidugi küsis Chrisilt, et kas tahab koju juba ja kas igatseb teda ja Chris loomulikult ütles jah selle peale. No ilmselgelt ta ütleb ju jah kui ta nägi oma isa viimati pühapäeval, nad pole isegi omavahel rääkinud pühapäevast saadik. Ma veel teisipäeval mõtlesin, et äkki Reio tahab Chrisiga videokõne teha aga ta arvas, et see on talle liiga raske. Nüüdseks on ta muidugi juba maha rahunenud ja seda ka tänu Ene-Liisile, Liisu rääkis kui tore meil kolmekesi olema saab ja me saame igalpool käia ja ägedaid asju teha jne. Ja ma ausalt tahan, et me saaksimegi käia vingetes kohtades ja teha vingeid asju. Ja tegelt ma ei taha isegi Reio kohta enam midagi halvasti öelda, jah ta tegi mulle väga haiget, jah ta ei rääkinud minuga siis kui selleks oli õige aeg, jah ta leidis endale uue naise ja lõhkus sellega meie pere ära. Aga samas ma ju tean ise ka, et mingilmääral on tal õigus ka, ma olen end käest lasknud, meie vahel polnud väga kaua olnud midagi intiimset, mitte, et ma poleks nagu nii väga tahtnud aga pigem olid muud tegurid seal mängus. Töötu olemises ta mind muidugi süüdistada ei saa, see nüüd tõesti minu süü pole. Ja samamoodi ma olen täiega laisk, lihtsalt elu tehti mulle selliseks, et kui ma tahan siis võin teha aga ma ei pea. Lihtsalt need on need asjad millega ma pean hakkama enda puhul nüüd vaeva nägema, leidma üles endas selle seksika poole. Muidugi saab see kõik olema kohutavalt raske aga ma tean, et ma saan sellega hakkama ja annan endast kõik, et leida üles see naine kes ma kunagi olin, enesekindel, iseseisev ja mis kõige tähtsam, oma lastele parim ema. Aitab pisaratest ja muust negatiivsest, nüüd on aeg endaga tegeleda. Ja muidugi kavatsen ma ühendust võtta psühholoogiga, mul on vaja saada selgust enda tunnetes ja selles miks ma käitun nii nagu käitun. Mitte midagi ei saa võtta enesestmõistetavana, eriti kui kõik mis sa arvasid, et on liiga hea, et tõsi olla.

Katki.

Ma olen praegu vaimselt nii läbi, nagu nii katki ma pole kaua olnud. Reaalselt on praegu selline tunne, et kui mul lapsi poleks siis ma ei tea mis ma endaga teeks. Mul on olnud kunagi vaimselt nii valus, et ainuke viis seda olukorda paremaks muuta oli endale haiget teha, ma vandusin endale, et ma ei tee seda enam kunagi. Mul ei ole plaanis endala haiget teha, ärge sellepärast muretsege aga tunne on küll selline, et kui ma midagi kohe ette ei võta siis see valu mis mu sees on murrab mu. Mu sees on praegu täpselt 2 emotsiooni ja nad kordamööda võtavad võimust, üks on see kohutav kurbus, see on nii jube, et lausa raske on hingata. Teine emotsioon on viha, see on selline, et võtab pildi eest ja kaotab mõtlemisvõime. Ma üritan hingata ja neid tundeid mitte välja näidata, laste pärast üritan olla rahulik ja mitte liiga palju mõelda. Ma ei tea mida teha, ma reaalselt ei tea. Ma ei hakka siin mitte midagi lahkama praegu kuna kõik on nii uus ja ma ei oska veel kuidagi olla aga ma üritan, ma üritan täiega olla normaalne ja rõõmsameelne mina edasi kuigi kõik ajab praegu nutma. Aga nagu öeldakse siis kõik mis ei tapa teeb tugevamaks, ma kavatsen sellest tugevamana välja tulla ja näidata kõigile kes minus üldse kunagi kahtlesid, et minust ei saa nii lihtsalt lahti. Põhjus miks ma seda siia kirjutan on lihtne, ma lihtsalt tahan end kuidagi välja elada. Mõtteid kirja panna on lihtsam kui neid enda sees hoida.